Roomas oli purskkaevude “traffico”….

… mis on ettekujutamiseks täiesti eriskummaline aga ometi täiesti tõsi lugu.. See linn on olnud sajandite vältel pidevas muutuses mitte ainult lihtsa tavalise ehitusjärgse pildi poolest, vaid siin lisaks sellele et kujud “räägivad” , “kõnnivad” ka purskkaevud ühest kohast teise.

Renessansi perioodil oli rooma rikastel perekondadel komme kaunistada oma maja esist või viridariumit ( lad keelest  roheline lilledega kaunistatud sisehoov ) mõne vanniga. Impeeriumiaegsest linnast oli neid võtta päris suurel hulgal ning esimese tõi oma maja –  Palazzo Venezia ette Paolo II Barbo. Loomulikult oli see tol ajal tühi sest sellel kaugel 1466 aastal ei olnud Igaveses Linnas veel taastatud ühtegi antiikset acqveadukti.  Vann oli pärit Caracalla termidest ja andis väljakule ka nimetuse  – Piazza della Concha ( lad. keelest teokarp või selle sarnane seest tühi ese ).

Paavst Paulus III Farnese 1534 otsustas ka oma palazzo esist sellise vanniga kaunistada ning tõi Palazzo Farnese ette  Concha  kaksiku, mis samuti pärines Caracalla termidest.

1570 saabus Rooma taas läbi parandatud acqveaduktide vesi, ning Palazzo Venezia ees olevast tühjast termide vannist saigi purskkaev. Kui Aleksander Farnese seda nägi, otsustas ta tassida selle oma palazzo ette aga suureks kurvastuseks jäi see seal koos oma kaksikuga ikkagi tühjaks, sest Piazza Farnesele allikad ei saabunud. Ta pidi ootama  aastani 1612, kui Acqua Paola Sisto silla kaudu ka sinna piirkonda vee tõi.  Palazzo Venezia ette vedas ta aga oma aia viimamarjaväätide vahelt leitud egitpuse graniidist uue vanni. (  joonis aastast 1550 Farnese palazzo ees olevast tühjast vannist)

Rooma linna arkitekt Giacomo Della Porta otustas, et Concha väljaku purskkaevul on üksi igav ning tassis tema juurde vastleitud Marforio ( üks rääkivatest)  kuju. Kahe nädala pärast  leidis sellele aga parem asukoha ja otsustas jalutada Marforioga hoopistükis Kapitooliumile. Seal on ta muuseas tänapäevani-  muuseumis.

1592 õnnistati pisike graniidist purskkaev sisse uhkes üksinduses Palazzo Venezia San Marco kiriku poolses osas.

Kahjuks oli ta just nii pisike ning kellelegi erilist silmailu pakkumata täitus aja jooskul prahiga.

1860 võeti ta selga ning viidi minema-  Pinciole. Seal on ta tänapäevani… samasuguse suhteliselt uhkes üksinduses.  Te leiate selle Borghese aedade ees olevalt Pinciolt viale Gabriele d Annunciol.

Campo dei Fioril oli ka kena purskkaev –

madal ja ovaalne, milles turumüüjad said värskendada oma kaupa. Selle purskkaevu tegi Marforioga Kapitooliumile kõndinud Giacomo Della Porta 1590 aastal. Päeval jah, pesti selle vees lettidel müüdavat köögivilja, juurvilja, kala, liha….aga õhtul jäeti sinna müügist ülejäänud kõlbmatud ülejääke. Hoolimata trahvidest, mis selle eest saadi, roomlased oma halvast harjumusest ei loobunud.  Püha viha täis otsustas paavst Gregorius XV panna purskkaevule  kaane peale. Nüüd sai õnnetu purskkaev naerualuseks sest roomalsed andsid talle nime ” supitirin”.

Kurb ,suhteliselt kasutu ja õnnetu purskkaev  leidis 1889 aastal, kui väljakule püstitati Giordano Bruno , tee ühte keldrisse, kuhu jäigi solvunult konutama.  Tagantjärgi hakkas aga roomlastel temast kahjugi ning nad nõudsid linnavalitsejalt vana hea “supitirina” rehabiliteerimist.  Oli aasta 1924, kui antiikselt tirina kaanelt pühiti tolm, ning  paljude jaoks juba unustatud purskkaev paigutati  Chiesa Nuova ees olevale väljakule.

Marforioga ringi jalutanud Giacomo Della Porta tegi ka Piazza del Trullo ( tänane piazza del Popolo) purskkaevu, mis kümme aastat hiljem jäi ette Sistus V -le, kes tahtis väljakule püstitada Circus Maximuse obeliski. Kerge käeliigutusega lükkas ta purskkaevu mõned meetrid keskpunktist eemale, kust Valadier 300 aastat hiljem ta  hoopis minema saatis Gianicolole. Oma uue koduga sai purskkaev harjuda ainutl 20 aastat sest siis otsustati ta üldse lahti monteerida ja keldri elanikuks kuulutada. 1940 leidis Rooma linnavalitseja, kes oli Borghese suguvõsast, et tema tähtsust võiks presenteerida mõni kaunis purskkaev perekonna vapi kaudu. Sel ajal enam aga nii andekaid arhitekte ei olnud ja oli hea ämblikuvõrkude vahelt üles otsida ajalooline 16 sajandi monument, sinna oma vapp peale kujundada ning siis veel ühele väljakule, kus millegipärast purskkaevu ei olnud, üles panna. Nii koliski Marforio sõbra käetetöö Piazza Nicosiale . Seal on ta tänini ning kuna  palju originaali , mis eemaldati ,on ta jätnud suhteliselt alasti, siis vaevalt tal soov enam ringi kõndima minna on.

Selline kummaline tihe  liiklus on olnud siin Roomas. Aga lisaks sellele, et purskkaevud on ringi jalutanud, on nad ka omavahel vestelnud.. sellest lähemalt kirjutan uues postituses.