….linnavalitsuse ülbusest. Piazza Navona lähedal on väike väljak nimega Piazza Pasquino, mis tihti teekonnast kõrvale jááb. Siin aga asub huvitav roomlaste elutraditsioonidega seotud kujuke. Kokku oli neid Roomas 7.

Nn. “rääkivad kujud” on olnud alati Rooma satiiriliseks relvadeks valitseva klassi üleoleva suhtumise ja korruptsiooni vastu. Kujudele kinnitati sedelekesi kas luulevormis või anektootide kujul kui reageeringud toimunud sündmustele ning enne kui valvevahtkond hommikul oma ringkäigul kujudest möödus ja sedelid ära korjas oli keegi neid kindlasti juba lugenud. Reeglina olid kirjutised poliitilise sisuga. Autorid loomulikult olid anonüümsed. Naljad puudutasid tihtipeale ka paavste. Kuulsaim neist on fraas “Mida ei teinud barbarid, seda tegid Barberinid”. Nimelt käskis paavst Urbanus VIII kodanikunimega Maffeo Barberini ( paavstina 1623 -44) eemaldada Pantheoni portaali katusealune pronks ja valada sellest Püha Peetruse Basiilka altari baldahiin. C.a 100 aastat varem aga juba oli vastu võetud paavsti bullaga otsus, et antiikseid monumente ei tohi lammutada ega kasutada uute hoonete ehitamiseks.

Piazza Navona taga on skulptuuridest kuulsaim  “Pasquino” – meesterahvas III sajandist Pasquino piazzal. Kuju on leitud 1501 aastal palazzo Orsini ( praegune palzzo Braschi) ümber tehtavate teetööde käigus. Nime Pasquino algupära on teadmata – suure tõenäosusega on olnud ta mõni kooliõpetaja, sest eelkõige olid tudengid need, kes kujule õpeajatest anektoote kleepisid.

 Evangelist San Marcuse pühal 25. aprillil peeti ka Pasquina püha, mis kujutas endast õplaste ja õpetajate rongkäiku. Pasquina kuju, mis oli igal aastal erineva mütoloogilise maskiga, kanti rivi ees. Nii kujutas kuju endast iga kord erinevat antiikmaailma persooni, kelle kohta mõeldi välja hulgaliselt epigramme ( satiirilisi lühipoeesiaid jne.) Need olid kirjutatud nii pedagoogide kui õpilaste poolt ja seega alltekstina näitas valitseva reziimi pooldamist. Loomulilkult saadi paavsti nõusolek pidustuste korraldamiseksja lisaks nimetas paavst isegi sündmusele kaitsja kardinali näol ja nn.sekretäri, kes hindas epigramme.

Paraleelselt nimetatud peoga korraldati linnas teine nn.”valepasquina” pidu mida peeti öösel ja kus sedelid olid  tugeva satiiriga ja enamasti kirjutatud kinnimakstud poeetide poolt.  Nii kujuneski välja öine teadete laiali jagamine kuni sellest sai “pidu” igal öösel, mis loomulikult ei olnud paavsti poolt respekteeritud.

Pidustuste periood on  1508 – 1539.