Kirikud mida Roomas peaks külastama
Olen ikka rääkinud, et Rooma on kui avatud muuseum lahtise taeva all. Ei vaidle nagu San Pietro Basiilika ei vajaks külastamist kuid Rooma linna hinges on palju teisigi imekauneid kunstisedöövreid, millest ei tahaks, et te mööda käite jälgides tavaturismi sissetambitud teerada. See siin ei ole ringkäik üheks päevaks. Pühakojad on Roomas laiali ja on tore need lisada oma teekonda, sest igal juhul lähete nedest kas mööda või lähedalt mööda ilma seda artiklit lugemata. Jääb tihti mulje, nagu Igavese Linna visiit seisenebki tuisates Vatikanist, Colosseumi ning Fontana di Trevilt Piazza Di Spgnani…. Avagem meeled , rändurid Roomas.! Festina Lente!
jalad seljas Colosseumist mööda San Giovanni in Laterano tänavat pidi – katedraal on kõigile laialt tuntud ja paistab tänava lõpust, aga neelatame ja nii kaugele välja ei kõnni. Läheme mööda ka San Clementest, mis tundub pühaduse teotamisena, sest tema frescod tõmbavad turiste nagu sireenid. Las jääb aga järgmiseks korraks. Meid ootab nelja kroonitud pühaku kirik. Juba nimi on kummaline – ehk on need neli marmorirajujat, kes keeldusid paganlike kujude raiumisest ja seetõttu surnud märtrisurma” nagu kirjutab taskus olev turisti giid.
Lähenedes püha hoonele, tundub, et tegemist on hoopistükkis kindlustatud elamuga. See ei ole sugugi vale, sest siin on olnud 12 sajandil paavsti eluruumid arvestades, et Lateraani väljadel asuv kristliku kiriku keskus on siit vaid mõnekümne meetri kaugusel. Kindlusel asub Rooma kõige vanem vahitorn – 9 sajandist.
Astugem nüüd sisse läbi kahe sisehoovi ka kirikusse.. ei midagi erilist ! Enne, kui ei ava vasakus löövis asuvat kloostrihoovi ust. Teile avaneb vaikuse paradiis kesest antiikrooma linnakära. Aga see ei ole veel kõik. Loete, et kusagil siin kirikukumpleksis on San Silvestri saal. ! Kus ? Alati ananvad abi ka kohalikud kloostriõed, aga kui neid läheduses ei viibi, siis ütlen teile – minge kiriku ees olevasse hoovi ja näete et paremale poole avaneb uks. Sisenete sealt mitte midagi ütlevasse ehk isegi veidi õõvastavasse ruumi, kust leiate puuratta, mille kaudu anti kirikutesse vanemateta väikelapsi… raudvõre ja nööri otsas oleva kella. Koputage või helistage kella.. ja teile avtakse.. Libistades ühe eurise läbi raudvõre kloostriõele, vajutab tema teile müstilise saali ukst avanevat nuppu.
13 sajandi frescod paavst Silvestri elust ajal, mil imperaator Constantinus viis ellu oma võltsannetuse, mis oli sajandeid õigustamas kiriku ülemvõimu. Vaene imperaator – voodis leepriahaigena , saanud paavstilt õnnistuse , olevat tervenenud ja vastutasuks andud ta paavstile kogu Rooma ja sellele kuulunud territooriumi . Frecod on vanad c.a.750 aastat, aga tundub, nagu oleks nad seinele pandud paar päeva tagasi. On ka oluline märkida, et 13 sajandil oli paavsti ja keisri vahel juba nii palju tülisi, et kahtlemata nõudis kiriku ülemvõim enesele taaskord vana kingituse kinnistamist. Mis sest et kõik oli vale – võimust ju ei taha keegi loobuda.
Küll aga ei ole imed sellega lõppenud, sest kirik peidab endas ka Gooti Aulat, mida nmetatakse hellitavalt ka teiseks “Sixtuse kabeliks”. Paljud käivad seda otsimas aga kloostriõed vangutavad kurvalt pead, sest saali näeb väga harva. Selleks ma annan teile nüüd lehekülje, millelt saate ise ette telida visiidi, kui õnneks olete Roomas neil päevil, kui selle salapärase saali uksed külalistele avatakse.
2 SANTA MARIA DELLA PACE Piazza Navona siginas tuleb tahtmine sukelduda kitsastele põiktänavatele. Lauad tänavatel, toiduaroomid ninasöörmetes, kaupmeeste ja kelnerite kutsed muusika saatel – see on segaduste Rooma viitamas linnarahva traditsioonilisemale piirkonnale. Järsku jääb silma tilluke tempel… valge, päikese käes särav, kaarjas seismas tagasihoidlikult et mitte esile tõusta. Tundub ,kui ärisegaduse puslesse sattunud vale pusletükk! Samal ajal , kui vaatame templi fassaadi, lähevad massilised turismigrupid Piazza Navonale ja kõrvad püüavad kinni giidide laused viidates kirikule, nimetades Bramantet ja Raffaeli, nagu oleks tegu mõtetute provintsilinna kunstnikega ja jätkatakse rännakut. Skandaalne pühaduseteotus! Kui me kasvõi viieks minutiks läheksime vaatama Raffaeli ingleid , peatuma Bramante kloostri baaris ühes kohviks.Mõned fotod, relax. See ju ongi rahu kirik – PACE !
Kas ei ole kena nimi sellel kirikul.!!. Õigemini sellel tänaval, mis Santa Maria della Pace templist sugugi mitte kaugele ei jää – Maarja Hinge kirik Hinge tänaval…. See on Rooma linna sakslastele kuuluv piirkond ja sakslaste stoilisuse väljendaja on ka kiriku fassaad, mille lihtsus jääb kindlsati varju tema kõrval oleva Johann Sanderi elamu kõrval. Pühakojal on Giuliano da Sangallo fassaad , millele on koha leidnud Andea Sansovino skulptuur Madonna kõrval oleva kahe kadunud hingega – just nemad annavadki kirikule ja tänavale nime. Bramante on ehitanud kirikule kellatorni.
Läheme aga sisse – milline kuldne kiirgus , milline rikkus… ja kui vähe tavapärast rooma kirikutele omast barokki! Kiriku interjöör eristab teada teistest varem nähtutest ja see erinevus aritektuuris on seotud kunsti otsese esiletõusmisega , ilma et midagi peaks kusagilt eriti palju otsima. Hetkeks ei teagi, kust alustada, sest maailma rikkaimaks kirikuks nimetatud hoone on maast laeni dekoreeritud. Siin on Lorenzetto tehtud Michelangelo “Pieta” koopia – esmapilgul teadmatuses olevale silmale kerge ehmatusvärin!.
Siia on maetud viimane välismaine paavst enne Johannes Paulus II – Hadrianus VI ( 1523 surn) , kelle hauamonumendi, mis asub altari paremal küljel, on kujundanud Baldassare Peruzzi. Hardianus oli enne maetud Peetruse Basilikasse Pius II ja PIus III vahele, millest ka kuulus Rooma “pasquinata” – Siin puhkab Piuste vahel vale Pius. Paavst oli rooma rahvale pinnuks silmas, sest kogu oma valitsusaja töötas ta vastu kunsti arengule, siunates esimesena ka Michelangelo Sixtuse kabeli paljaid kehasi, viies minema Laocoonte skulptuuri nimetades seda paganlike iidoite brodelliks, sulgedes kõik pooleliolevad ehitised peale Peetruse Basiilika… karm saksameelne Ultrchist pärit puusepa poeg ei olnud hinnatud inimene aga “ikkagi inimene”, nagu kirjutas tema hauale paavsti sõber Wilhelm Enkenvoirt, kes saksa paavsti säilmed Peetruse kirikust siia üle tõi. Vastufassaadil leiate Enkenvoirti endagi haua.
Siin on Francesco Salviati dekoreeritud kabel – vasakus löövis järjekorras neljas, e. Margravio kabel – Branderburgi peapiiskopp ja Matin Lutheri vastane.
Tundub, et rohkem kuulsamaid kunstnikke on esindatud siiski Santa Maria del Popolo kirikus. …aga miks siis nimetatakse just seda siin “kõige rikkamaks”kirikuks? Rikkust on mitmesugust….vaatame kähemalt.
Altarimaal kirikus on tellimustöö Jakob Fuggerilt ja kuulub Giulio Romano loomingusse ” Püha perekond Ristija Johannesega ja pühakutega Markus ning Jaakobus.” Viimased olid tolleagsete kõige rikkama pankuri Jakob Fuggeri sugulaste nimed. Mõlemad surid Roomas ja on maetud Santa Maria dell Anima kirikusse Jakobi soovil. Jakob Fugger oli maailma kuulsaim ning rikkaim pankur, kelle maalis surematuks Albrecht Dürer. Fugger oli mees kes juhtis riigi raha vermimist ja kelle vara oli tänases skaalas võrreldav 450 miljardit euroga . Teda tunti nimega “Rikas Jakob” ja ta pidas Santa Maria dell Anima kirikut pisut “enda omaks”olles sellesse finantseeriunud palju oma sissetulekutest. Mees, kelle juhtida oli Tirooli hõbedakaevandus, kes ehitas maailma esimesed kodutute majad, kes oli Veneetisas asuva Saksa kaubalao omanik – alustas õpipoisina Veneetsias, aga Rooma andis talle tema kuulsuse ja au.
Kirikust väljudes ja viis sammu paremale liikudes ..ohh , mis üllatus.. siin asub Püha Kohtu notari Johhan Sander von Nordhauseni eluamaja. Tekib soov rääkida saksa keeles juba lihtsalt imestusest nii tugevas germaalaslikus pesas viibides.;) Maja fassaad on kaunistatud graffititega, Dante ja Virgiliuse büstid katuseräästa alla valvavad ümaratele marmorplaatidele kirjutuatud Tacituse ja Julius Caesari tekstidest võetud motosi. Eriti paistab silma huvitav kirjutis
« Maja on siin olmas kuni ei ole näha taevas kahte kuud ja kahte päikest ja hävigu pealegi pärast seda, kui on sündinud araabia fööniksi kaksikud». Kui mitte muu, siis niisugune tekst viitab inimeste arusaamades kindalsti esoteerilistele tegevustele, mis sellises staatuses mehele paraku au ei toonud. Peatu, hinga ja astu välja kogukonna ringist mille algkeemikute ja ärimeeste vaim hakkab jääma järjest kaugemale. Leides taskust mündi, osta sellega viil sinki…ja oledki sakslaste keskelt tagasi Itaalia pealinnas.
4 SANTA MARIA DELLA VITTORIA
Nii ta on. Aeg lendab ja meie rändame. Kolmas Püha Maarja mul nimekirjas ei ole vähetuntud kirik – vastupidi.. turiste siia saabub hulga. Saabuvad vaatama Püha Teresa ekstaasi – see üllatab niivõrd, et ilma tema nimekirja lisamata jääks täiuslikust emtosioonist Igavese Linna saladustesse kindasti puudu. Mis on see täiuslik? Teresa valu ja meeldivusega segatud näolime , ingli kaval naeratus ja peidetud aknast valguv kuldne päiksekiirte vihk – see kõik on GianLornzo Bernini geeniuslik kunst, mis kulmineerub teatrirõdult hämmeldunud Cornero perekonna pilkudega jälgimas laval toimuvat “arusaamatust”. Ja siit massturismi silmaring lõpeb – keegi ei tunne erilist huvi hiigelsuure maali vastu altari kohal… Astu samm tagasi ja heida pilk üles tõelisele ajaloolisele teatrilavale.!! Hiigelsuur maal kujutab katoliiklaste võitu potestantide üle – see on 30 aastane sõda , mis annab kirikule tema nime – VITTORIA!
5 SAN GIROLAMO DELLA CARITÁ
Kõnnime Piazza Farnese poole. VõIb olla ongi tore teha pühapäeva hommikul ajaloolisel Rooma linna turul Campo Dei Fioril väike ringkäik, juua hommikune espresso ja siis uudistada näiteks palazzo Spada sisehoovist Borrommini perspektiivi galeriid, kui just maalikunst palazzo siseruumides huvi ei paku. Paar fotot miks mitte ka jõe ääres, kui ongi käes pühapäevase missa aeg. Kell 10 kuni 13.00 on teile antud õnnistatud ajavahemik. Komplitseeritud? Mitte eriti, kui kindel siht silmade ees on. Selleks seekord tundmatu kirik Monserrato tänaval. Õigemini tema esimene kabel paremat kätt – Francesco Borromini ehk kõige tundmatum teos – aga milline sedöövr! Palume , et kirik oleks avatud. ( Roomas on kõiksugu ettearvamatud olukorrad meie plaane muutmas – plaanid teeb teatavasti inimene ja Jumal neid tihtipeale korrigeerib…)
Loeme taskugiidist juurde “.. kabel mis on pühendatud perekond Spadale ja mille Francesco Borromini on kaunistanud erakordse ja igavese marmorkangaste valikuga. Sõnadest jääb siin väheseks – polükroomitud marmorvalik, mis paneb ehk mõtelma teistpoolsuse rõõmsale vaibakudujale, siidile ja kevadistele kergetele marmorkangastele, milliseid hoiavad käes kaks naeratavat inglit. Meistriteos. !
6 SANTA PRASSEDE Jõuame Santa Maria Maggiore Basiilika juurde ning meid hämmastab tema suusugusus, baroksus, tema mosaiigid – mis asuvad muidugi nii kõrgel , et veidigi viletsale silmale tundub kõik lihtslt kirju dekoratsiooni riba lae all. Sealsamas Maggiore lähedal , kaks sammu edasi, asub aga järjekordne pärl – ilma fassadita pühakoda majade vahele kaduva pisikese külguksega, mis ei kutsu kellegi tähelepanu. Aga astu vaid sisse ja kõik muutub ! See on mosaiigi ime. Kuulan turiste, kellede hulgas üks järjepideva meelekindlusega proovib sõpradele selgeks teha et see ei ole võimalik , et see kõik on kunstlik ja võlts sest särab liiga palju. Hm….!. Tundub ebatõenäoline eksole ! Absiidis vasakpoolsel palmioksal olev fööniks näib naeratavat, vaadates absiidikaarelt kivi kivi kõrval üles ehitatud pühakuid. Sellelt positsioonilt näeb ta kõike – ka kaunist kosmateskset põrandat ja musta kivi mis legendi järgi oli Prassedele padjaks ning millega kaeti tema haud.
Küll aga loeme, et siin kusagil on ka Zenone kabel.. seda justkui ei näegi! Kus ? Mitte väga… peidetud kujul paistab ta kõrval olevas löövis. Imeline, erakordne, särav, puhas. Kõik ei ole kuld , mis hiilgab.. võid mõelda. Siin on kuld… puhas kuld paavst Pasquale poolt oma emale pühendatud kabeli võlvil. Bütsansi stiilis paradiisi aed – elegantne ja väljapeetud. Suurepärane.