Keskaja “peidetud” ime

Kiirusta Aeglaselt

… on kahtelmata San Silvestri Oratoorium Santi Quattro Coronati Basiilikas.

Pole midagi imestada, kui ka suur osa roomlastest endist  seda pärlikarpi ei  ole veel kunagi avanud. Isegi , kui see asub absoluutselt südalinnas on ka paljud kaasaegsed turisti raamatud jätnud Oratooriumi dekoratsiooni tahaplaanile, jutustades ainult basiilikast.  Täna ma räägingi basiilias olevast  väga olulisest frescode tsüklist, mis avab paljuski teadmised katoliikliku kiriku arengu kohta

Santi Quattro Coronati Basiilica on ehitatud  4 sajandil ja kolm korda ajaloos muudetud, et saada praegune välimus  – 12 saj. paavst Pasquale II valitsemise ajal.

Basiilika muutuseks 12 sajandil andis aga  tõsise tõuke 1084 aasta normannide vallutus. Selle käigus tuldi päästma ( kokkulepete kohaselt) paavsti ja viidi ta keiser Heinrich IV eest Salernosse peitu . Kõik mis nn päästeoperatisooni käigus teele jäi, sai suuremal või rohkemal määral kahjustada .  Nii ka meie kõne all olev Santi Quattro Coronati Basiilika, mis on olnud keskaegse kiriku Lateraani piirkonna bastioniks – kindlus ja paavstide elupaik. Siin asub Rooma linna kõige vanem kella/kaitsetorn  – 9 sajandist, fantastiline kloostrihoov  12 saj ja  samasse perioodi jääv San Silvestri Oratoorium.

Lähenedes hoonele Colosseumi poolt , mõjub kompleks tõsise kindlusena. Ka tema fassaad ei tundu olevat sugugi mitte kiriku oma vaid pigem kaitseehitusele kuuluv. Astugem aga edasi kuni teise sisehoovini kus paremat kätt näeme ust, mille kõrval on kirjas ” Oratorio di San Silvestro”. Ega olegi nii lihtne sinna pääseda, sest kõigepealt tuleb helistada eesruumis kella ja küsida luba kohalikelt asunikelt – agostiini nunnadelt.  Kerge kriuksuga avanebki trellide taga olev luugike.  Libistades 1,00€ inimese kohta trellide tagant nunnale, avab too teile oma kambrist oratooriumi ukse.  Sisenedes, tuleb see kindalsti enda jàrgi korralikult taas sulgeda.

Frescod, mida te siin näete on ainulaadsed mitte ainult oma perfektse säilivuse  vaid ka aja loo seisukohast. Tegemist on Imperaator Constantinuse “kingitusega” Paavst Silvestrile 4 sajandi alguses. Lugu , mis läbi ilustratsiooni on pandud seinale ja mis pikka aega võetigi tõena enne, kui sajandid hiljem avalikustati selle valelikkus. Nimelt ei ole imperaator mitte kunagi kinkinud Paavstile  Roomat ega sellele kuuluvat ümbrust.  Dokumenti oli aga vaja, et kirkul oleks kergem allutada enesele kõik tesed patriarhid ja loomulikult ka rahvas. Eriti ohtlik oli  11 sajandi konflikt  Keisri ja paavasti vahel, ning enese tõestuseks oli kirikul vaja demonstreerida olematut dokumenti, mille làbi kindllustada psühholoogiliselt oma üleolek.

Kabel on õnnistatud sisse 1247 aastal.  Freskode tsükkel  algab ukse kohalt “Viimase Kohtupàeva” stseeniga. Täiesti ainulaadne – Kristus riietatud filosoofiks kogu ümbritseva keskel, tema kõrval Ristija Johhanes ja Maria, kelledest järgmised Peetus ja Paulus. Mis aga eriti huvitav – see on ingel vasakus nurgas, kes keerab kokku taevalaotust – “Viimane Kohtupäev” on tõepoolest kõige lõpp – ürikud on loetud, allkirjastatud, rullidesse keeratud ning kinni pitserdatud. Lõppu kuulutab ka trompetisse puhuv ingel paremal pool ( nii nagu apokalüpsise raamatus kirjas ).

See on maailma viimane stseen, viimased sõnad, viimased pilgud…   Tõesti ainulaadne eksemplar !

Jutustuse esimene stseen on Constantinuse haiguslugu, edasi Peetruse ja Pauluse teavitus paranemiseks, kullerite saatmine Paavsti juurde, Constantinuse ristimine – Tiara üleandmine paavstile ( kus imperaatoril ei ole enam krooni peas, kuna tegu on allumisega – imperaator jala talutamas paavsti linnaväravatest sisse …..

Huvitav on seegi, et dekoratsioonides ei ole püütudki arendada perspektiivi, vaid tegu on puhtalt jutustuse edasiandmises, sümbolismis. Et kiirendada figuuride seinale saamist, pange tähele – on kasutatud sabloone…